pühapäev 9. mai (ärasõit 6 päeva tagasi)
väljas on nii kohutavalt soe nii soe teen pea märjaks et õues istuda loen hetke kõik sumiseb mu kohal hetkekski ei ole vaikne
sa tahad magada aga mina tundsin ennast täna jälle ilusana tahtsin minna ja olla veel olla veel kohtades kuskil teki peal palavas pargis ja vee ääres sina tahtsid magada aga mina mõtlesin terve aja suitsetamisest mõtlesin uutest kohtadest ja ei tahtnud koju minna ei tahtnud tuppa minna aga nüüd istun pole viga
inimesed on õnnelikumad on õnnelikumad siin kui kodus
kõigest sellest kõigest sellest SELLEST ei väsi ära ei hakanud kordagi halb vaid kuskilt kaugelt oli naeru kuulda kergelt päevitunud põsed ja naer ma ei ihanud kuhugi ära ma ei igatsenud hetkekski kedagi ainult selles hetkes juba sis sain aru et ainult selles hetkes olin ma päriselt õnnelik seal oli üks trepp millest sai alla minna maja taga nii et ei pidanud üles tänavale minema selle ääres kasvasid sirelid ja nad olid peaaegu õitsema puhkenud ja seda palju palju varem kui ma olin harjunud veel polnud mu sünnipäev ja se oligi jõudne samm edasi eemale vanast ja se uus mis asemele tuli oli hea oli süüdimatult täpne oli päris tunne
võiks küsida kas sa magasid aga ma ei küsi silmitsen kuidas oled oma kandilise padja peal ja kui eemale vaatan sis korraks käib jahe tuul mu selja tagant läbi ta on vahetu aga vahe ka kõva toominga lõhn ja päike päriselt päike ja oma poegade naljad mis igavesti ka 20 aastat või isegi 24 aastat hiljem panevad naerma panevad kõvasti kõhu sügavusest algavad ja põlvede taga lõppevad lained korduvalt kaduvalt üle käima se on õnnelik pühapäev
